Volbripäev on 1. mail , eesti rahvakalendri tähtpäev, kui kõikide nõidade ja tarkade päev. Oma nime on ta saanud katoliku kiriku naispühaku Walburga järgi. 19. sajandil oli volbripäev eestirootslastel teada kui nõidade liikumisaeg. Sealt levisid uskumused lähemate naabriteni, Läänemaale ja edasi juba üle Eesti.
Eesti
Volbripäeva saabumine tähistas kevade lõplikku võitu talve üle, kus eesti kombestikus oli levinumaks märgiks kaunviljade külv. Kõige halva eemalepeletamiseks kaasnes tuletegemine (maituli), kellade helistamine, lärmitsemine ja muud rituaalid. Lõkked tehti ainult maapinnale (näiteks: jaanituli tehti posti otsa).
Kindlasti on volbripäev üks neid päevi, mille kombestik on ajast aega ja levikule tugevasti muutunud:
Tartus muudavad juba sada aastat volbripäeva eriliseks üliõpilased, õigupoolest korporandid. Rongkäiguga liiguti varem Toomemäele akadeemiliste isikute kujudel päid šampusega pesema, kõnesid pidama, Kassitoomele lõket tegema ja muidugi laulma. Kätest hoides ja "Makaroone" lauldes liiguti vastu hommikut Toomelt Supilinna ja Tähtverre. Öösel olid korporatsioonide uksed avatud külalistele ja varahommikul mindi õllekorve kandes laevaga Emajõele sõitma.
Haljalas öeldi, et kui volbripäeval sajab vihma, siis vanad nõiad vihtlevad;
Kullamaal öeldi, et pääsukesed tulevad;
Tormas pidi kartuli maha panema.
NB! Nõidade peod polnud kõikjal ühtviisi tuntud. Läänemaal ja saartel teati veel 20. sajandi keskpaigas, et nõiad käivad loksperil. Sinna sõitsid enamalt jaolt peremehed, kuid ka muu "kunste" valdav rahvas. Loksperil käimine ja seal mõõkadega vehklemine oli maa peal nähtav virmalistena. Aga siis ei sõidetud sinna sugugi volbripäeval (ega selle laupäeval), vaid hoopis neljapäeviti, jõulude ajal, suurel nädalal ja muudel tähtpäevadel. Nii oli see vanal ajal.
Tänapäeval
Volbripäeva (enam tuntud kui volbriöö) tähistamine algab volbrilaupäeval ehk 30. aprillil ja kestab läbi öö.
Alates 1980. aastatest tähistatakse seda päeva kõigi nõidade ja maagia päevana. Sel puhul korraldatakse (nõia)etendustega pidusid, tehakse lõket ja küpsetatakse vorstikesi või liha. Volbrilaupäeval liiguvad ringi igasugused salkus ja kaltsus tegelased, fantastilised elukad, küürakad nõiamoorid, väikesed nõiad, šamaanid ja haldjad. Olendeid on ilusatest peletisteni. Tantsitakse, lauldakse, käiakse temaatilisel diskol või istutakse vaikselt oma seltskonnaga lõkkevalgel.
Tartu linnas tehakse tänapäeval aga palju lõkkeid ja on seltskondi, kes ei kuulu korporantide hulka, vaid on sõltumatud vabad tudengid, eri sõpruskondade liikmed. Nii on volbripäev oma kombestikuga Tartus kerkinud maipühade asemele. Ka üliõpilaskonnas on tänapäevane kombestik vähe muutunud: lauldes liigub korporantide rongkäik värvimütside, lippude ja orkestritega läbi linna ülikooli peahoone kuue samba ette, kus neid tervitab rektor. Sealt minnakse edasi Toomemäele. Kujude päid on juba südapäeval pesemas käidud ja kõnesid peetud. Korporatsoonides on uksed avatud mitteliikmeile, kuid sisenejalt nõutakse lipsuga ülikonda. Erinevalt saja aasta tagusest ajast on aga seltskond kirevam ja palju enam on näha naiskorporante.
Mujal maailmas
Volbripäeva nõidade pühana tähistatakse Saksamaal, kus vana pärimuse kohaselt nõiad kogunesidki kõrgeimale mäetipule lõbutsema. Kaasajal on volbripäev karnevalide ja lõbustuste päev ning nõidade kujukesed turistikaup. Maikrahvide ja -krahvinnade valimise tava aga tuntud laialt paljudes Euroopa maades.
Enim on ta tuntud kui volbriöö.
Allikas: Vikipeedia
Tekst: Riin
